Tegelikult on igal asjal oma tekkimise lugu. Nii sündis ka see vaip – kuhjunud kaltsudest. Ämmalt sain samuti materjali juurde ja eks igal räbalal ole oma väike ajalugu.
Mõte teha üks korralik, suur, paks ja raske vaip tekkis juba rohkem kui kolm aastat tagasi.
Alustuseks lõikasin rõivaesemed lahti, et neid oleks lihtsam ribadeks lõigata. Ribade laius sõltus kanga paksusest – õhema riide puhul olid ribad umbes 4–5 cm laiused, paksema riide puhul 1,5–2 cm. Selle vaiba sisse läks peaaegu igasugune riie. Kokku kulus umbes kuus kilekotitäit ribadeks lõigatud kaltsu.
Ribade otstesse tegin väiksed sälgud, et neid omavahel ühendada. Kui piisav pikkus oli koos, kerisin ribad keradeks.
Kui 2–3 kera oli valmis, sai alustada heegeldamist. Vaiba esimene ja viimane rida on tehtud ühekordse sambaga, ülejäänud read kinnissilmustega.
Oma kogemusest võin öelda, et lihtsam on vaipa teha enam-vähem ühesugusest materjalist. Heegelnõela pidin endale ise meisterdama, sest tol hetkel ei leidnud poest nii suure numbriga nõela, nagu vaja oli.
Aega kulus selle vaiba tegemiseks päris palju. Pere ja muude toimetuste kõrvalt ei ole selliseid asju lihtne kiiresti valmis saada. Õnneks sain vaiba valmis enne lapse sündi.
Nüüdseks kaunistab see vaip meie kodu teise korruse toa põrandat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar