Lustakad päkapikud

Jõuluaeg on alati selline aeg, kus tekib tahtmine midagi ägedat ja lustakat teha. Laste mänguasjade hulgast leiab tihti asju, millel justkui enam otstarvet ei ole. Nii tekkiski mõte vaadata Pinterest’i – see on lõputu ideede ja lihtsate nippide allikas, mille peale ise ei pruugigi tulla.

Sealt leidsin midagi sarnast üllatusmunade kasutamise kohta, kuid minul tuli mõte teha neist hoopis päkapikud. Idee sündis 2014. aasta jõulukuul.

Asusingi nokitsema. Valisin lõnga, mis sobis heegelnõelaga nr 3. Kõik sõltub lõngast ja heegelnõelast – sellest tuleneb ka silmuste arv. Alguses katsetasin, et saada paras suurus, sest üllatusmuna pidi heegeldatud ümbrisesse ilusti sobima.

Alustuseks lõin 8 silma ning heegeldasin esimese rea 18 kinnissilmusega. Teises reas lisasin 7 kinnissilmust juurde, kokku tuli 25 silma. Seejärel heegeldasin veel 6–7 rida, samal ajal pidevalt kontrollides, kuidas muna sisse sobitub.

Mütsi ääre tegemisel kasutasin valget lõnga – heegeldasin 5 kinnissilmust ja seejärel 20 õhksilmust. Edasi jätkasin sama mustriga, vahepeal lõnga värvi valge ja punase vahel vahetades. Mütsi suurus ja valge äär sõltuvad juba igaühe enda fantaasiast.

Mütsi ääre tegemisel kasutasin valget lõnga – heegeldasin 5 kinnissilmust ja seejärel 20 õhksilmust. Edasi jätkasin sama mustriga, vahepeal lõnga värvi valge ja punase vahel vahetades. Mütsi suurus ja valge äär sõltuvad juba igaühe enda fantaasiast.

Kui ümbris oli valmis, hakkasime päkapikule nägu tegema. Silmad ja nina said tehtud katki läinud kaelaehetest, suu tikkisin punase lõngaga. Mõnele päkapikule lisasin ka juuksed.

Kui päkapikke teha vaid lauakaunistuseks, ei ole ripatsit vaja. Ripatsite puhul kasutasin meelega lõnga, et väikestel lastel oleks lihtsam neid kuuse külge riputada. Niidi kasutamisel jääb see peaaegu märkamatuks.

Need lustakad päkapikud sobivad suurepäraselt kingikarbi kaunistuseks, lauakaunistuseks, kuuse külge riputamiseks või isegi ukse kohale.

Nüüd jääb üle vaid üllatusmune koguda ja lasta ideedel lennata! ✨

2 motiivist vaipkatet

Ämmalt saadud maavillane lõng oli üsna kare ning sellele ei leidunud esialgu muud rakendust kui teha sellest vaipkatted. Ei raatsinud lõnga ära visata ega ka lasta koidel seda niisama ära rikkuda.

Ühel hetkel hakkasid sõrmed lausa sügelema heegeldamise järele – ja nii see töö alguse saigi.

Muster on mõlemal vaipkattel sama ning leitud Pinterest’ist. Algsel mustril oli neli ringi, kuid mina otsustasin teha kuus, et motiiv jääks suurem ja silmatorkavam. Kinnissilmuste asemel kasutasin ühekordseid sambaid, mis andsid motiivile veelgi rohkem mõõtu juurde.

Kui motiivid valmis said, tuli need omavahel kokku sobitada ja paigutada. Seekord valisin veidi teistsuguse kujunduse, et vaipkatted jääksid omanäolised ja erilise ilmega.

WC vaip motiividest

WC põrandale üks nägus vaibake. Tunduski see põrand enne kuidagi lage ja igav :).

 

Muster on võetud pinterestist. Ääreheegeldused ja teised motiiviservad on roosaga. Minu motiivid ei asetse nii nagu mustriskeemil näha on ja seega roosaga tehtud heegeldused on mu omanägemise järgi ka muudetud. 

Motiive sai kokku 18, mida hakkasin vaibaks kokku sättima.

Päris armsake sai.
Head järgi proovimist!

Punutud kaltsuvaip

Tekkis ootamatult soov midagi lahedat teha. Mu õde Soomest, kes oma perega kord aastas külla tuleb, toob alati kaasa 1–2 kilekotitäit kaltsu. Seekord leidus kotis hulganisti suuri ja värvilisi T-särke.

Hakkasingi kohe tegutsema. Lõikasin T-särgid umbes 3 cm laiusteks ribadeks ning tegin otstesse sälgud, et neid omavahel ühendada.

Kui ribad olid valmis, hakkasin neist punupatsi punuma. Alustuseks võtsin kolm riba ja ajasin ühe riba korraga kahe sälgu kaudu läbi, et moodustada algus. Edasi ühendasin ribasid järjest juurde ja punusin seni, kuni materjal otsa sai. Lõpetuseks õmblesin otsa kinni, et pats lahti ei hargneks. Pikast patsist kerisin suure kera.

Ühest suurest T-särgist sai üks ühevärviline kera, väiksematest aga kirju. Kõige mugavam on kasutada suuremaid T-särke – nii on vähem ühendamist. Alates L-suurusest on need juba väga sobivad.

Eeltöö võttis rohkem aega kui vaiba enda tegemine. Kuigi poodides on saadaval valmis kaltsuribade kerad, tähendab see ka lisakulu. Mina eelistasin kulusid vältida ja valisin veidi aeganõudvama tee.

Valmis patsikerasid hakkasin soovitud kujul kokku sättima. Õmblesin need käsitsi kapronniidiga – ühest kerast kujunes üks väike ümmargune vaibake. Nii tegin iga keraga eraldi. Lõpuks sain mitu väikest ümmargust vaibakest, mida hakkasin omavahel kokku sobitama ja kokku õmblema.

  

Õmblusmasinaga saaks töö kindlasti kiiremini valmis, kuid selleks on vaja masinat, mis suudab paksu materjali õmmelda.

Vaiba servad ja ääred heegeldasin paksu, kareda maavillase lõngaga. Ääre kaunistamisel kasutasin oma fantaasiat.

  Pere ja muude toimetuste kõrvalt valmis vaip umbes kolme nädalaga. Kui oleks rohkem aega olnud, oleks töö saanud valmis ka 1–1,5 nädalaga.

Päikest!

Heegeldatud kaltsuvaip

Tegelikult on igal asjal oma tekkimise lugu. Nii sündis ka see vaip – kuhjunud kaltsudest. Ämmalt sain samuti materjali juurde ja eks igal räbalal ole oma väike ajalugu.

Mõte teha üks korralik, suur, paks ja raske vaip tekkis juba rohkem kui kolm aastat tagasi.

Alustuseks lõikasin rõivaesemed lahti, et neid oleks lihtsam ribadeks lõigata. Ribade laius sõltus kanga paksusest – õhema riide puhul olid ribad umbes 4–5 cm laiused, paksema riide puhul 1,5–2 cm. Selle vaiba sisse läks peaaegu igasugune riie. Kokku kulus umbes kuus kilekotitäit ribadeks lõigatud kaltsu.

Ribade otstesse tegin väiksed sälgud, et neid omavahel ühendada. Kui piisav pikkus oli koos, kerisin ribad keradeks.

  

Kui 2–3 kera oli valmis, sai alustada heegeldamist. Vaiba esimene ja viimane rida on tehtud ühekordse sambaga, ülejäänud read kinnissilmustega.

Oma kogemusest võin öelda, et lihtsam on vaipa teha enam-vähem ühesugusest materjalist. Heegelnõela pidin endale ise meisterdama, sest tol hetkel ei leidnud poest nii suure numbriga nõela, nagu vaja oli.

Aega kulus selle vaiba tegemiseks päris palju. Pere ja muude toimetuste kõrvalt ei ole selliseid asju lihtne kiiresti valmis saada. Õnneks sain vaiba valmis enne lapse sündi.

Nüüdseks kaunistab see vaip meie kodu teise korruse toa põrandat.

2 kotttooli

Rohkem kui kahe aasta eest valmisid kaks vahvat kotttooli. Mõtlesin pikalt, mida lastele jõuludeks kinkida. Inspiratsiooni sain Pinterest’ist – see on tõeline ideede ja näpunäidete varasalv. Sealt leidsin erinevaid kotttoole ja nende valmistamise viise.

Suurema kotttooli täitmiseks kulus umbes kümme kilekotitäit penopudi. Aluskoti tegemisel kasutasin külgedele ja põhja koormakilet. Pealiskihiks sobis hästi vana voodilina – oluline on, et see ei oleks liiga kulunud ega rabedaks muutunud, et see laste istumise ja hüppamise all vastu peaks.

Minu kotttoolide täidiseks läks ehitustöödest üle jäänud peno, mille pidin ise väikesteks tükkideks pudistama. See oli ajamahukas, kuid täiesti tehtav.

• Pealmine kate ehk kotttoolile nähtav riie on valmistatud tugevast mööbliriidest. Alternatiivina sobivad hästi ka teksa-, naha- või mantliriie – peaasi, et materjal oleks vastupidav. Iludetailide lisamiseks kasutasin fliisi.
• Jõuluaeg on küll kingituste aeg, kuid rahakotile võib see päris suure koormuse panna. Nende kotttoolide valmistamine ei läinud mulle maksma sentigi – kõik vajalik materjal oli mul juba olemas. Panustasin vaid oma aega.
• 
  
  
  
  
  
  
  

Õmblemine ise ei võtnudki väga kaua aega, kuid peno pudistamine oli see, mis nõudis kõige rohkem kannatust.